NUTITU MEHE NÄDALAVAHeTUS - LOJAALNE NAINE JA PARKIMISKONTROLÖRID




Tugevamad sümptomid pidid sõltlasel ilmuma nädala keskel. Aga laupäeval olin üllatavalt apaatne igasuguse info ja elu suhtes sotsiaalmeedias.  Läksin hoopis perega loomaaeda. Loomaaeda jõudes kukkus abikaasal telefon (nuti) asfaldile ning ekraan purunes. Kui see ei ole solidaarsus ja lojaalsus oma mehe ettevõtmistele siis, mis see on? Või tahab elu, et temagi oma eksperimendi teeks!?  Või tahab abikaasa endale lihtsalt uut telefoni?  Pakkusin talle rõõmsalt oma purunemiskindlat Cat telefoni - abikaasa ei naernud. 

Tagasi koju jõudes jäin magava lapsega koos autosse. Siis tekkis küll küsimus, et mida ma nüüd teen!? Aga 5 min hiljem magasin juba isegi. Mõnus.  Igasugune huvi meilidele vastata on ka raugenud. Tuleb vist valvel olla, et nutiseadmest ja sotsiaalmeediast eemalolek ei muutuks laiskuseks - tulevikus peaks vist mingi korra kehtestama, millal ja kuidas olulise infoga ennast kurssi viia.

Hetkel võib vist suhteliselt julgelt väita, et kadunud on huvi igasuguse skrollimise osas, jäänud on vaid praktilised impulsid. Google maps, m-parkimine, gmail. Näiteks teleseriaali võtte tekst tuli eelmine õhtu selgeks teha, kuna kohapeal võimalus puudus. Vist peaks lõpuks ikkagi selle printeri ära installeerima… Ootan pühapäeva ja tahan teada kas olen sõltlane. Sest siis saab nädala selgroog murtud. Olen ootusärev nagu klubimees kolmapäeva õhtul…

…Pühapäev algas meeleolukalt sain esimese parkimistrahvi. Hommikul enne kl 11 südalinna europarklas. Mõlemad lapsed olid käte otsas ning puudus teadmine kuhu numbrile tuleb see sõnum saata oma auto registreemisinumbriga jne… Hiljem unustasin sellega tegeleda ja oligi käes. Ütlesin naisele, et seda poleks juhtunud kui mul oleks nutitelefon olnud. Ta vaatas mind imelikult… 

Ma ei oska öelda kas nädalavahetusel oli mul rohkem aega lastele ja vähem silmi telefonis, sest ma pole ka seni nädalavahetusel suur telefoni kättevõtja olnud. Pigem on see kuskil kapi peal. Aga seekord polnud ka ühtegi kõnet, seega laupäev ja pühapäev kulgesid rahulikult.  Abikaasa ütles, et mul on seda eksperimenti vaja. Et muidu olen ma niii palju telefonis. Ise ENDISELT seda ei arva. 

Üldse on selline rahulik olla, mingit  kätevärinat pole ja saan enda arvates hästi hakkama. Kolleeg Robert Annus ütles, et tundun rahulikum kui eelnevatel päevadel.  Uus nädal, uued tegemised, mõni päev veel jäänud. 

Teie Tõnis Niinemets!