Maailmarahu 5.0.
Ja ongi jälle käes! Ei, mitte kevad ja muidugi mitte maailmarahu, kaugel sellest.
Käes on taas Eurovisioon, 62-t kevadet järjest! Maailm muutub, ABBA on ammu laiali läinud aga Eurovisioon kütab inertsist edasi. 
Minu hinnangul on Eurovisiooni potentsiaali viimasel ajal kõvasti alakasutatud.  Räägitakse kuidas tegu on suure sõbraliku showga aga tegelikult on võistlus juba ammu poliitiline!  Hindeid ei anta  enam parimale laulule vaid naabrile või riigile, kus on kòige rohkem meie põgenikke. See tähendab, kodanikke. Samuti võtavad võistlusest osa ka riigid kes ajalooliselt üldse euroopasse ei kuulu näiteks Venemaa, Azerbaidžjaan. Või võtame Austraalia, mis värk sellega on? See ei ole ajalugu, see on juba geograafia, mida siin väänatakse. 
Venemaa lauljal keelati sel aastal Ukrainasse siseneda. Tohutu uudis, pisarad, solvumine, pettumus. Järelikult on eurovisioon tähtsam kui kunagi varem. Eurovisioon on midagi, mida TEGELIKULT/SISIMAS kõik riigid tahavad!
Seda tuleb ära kasutada kõige paremal moel! Mida on praegu kõige rohkem vaja?  Maailmarahu!
Kutsume võistlema Põhja Korea, Hiina, Süüria, Usa ja kõik, kel punane nupp tähtsal kohal. Finaali jaoks ollakse kohapeal küll vaid paar nädalat, aga ettevalmistus ning järelkaja kestab ju terve aasta. Siis on fookus ühe asja peal ja ei jõua lollustega tegeleda. Lisaks ollakse  Green Roomis koos, lehvitatakse lippu ja proovitakse originaalselt kaamera ees eputada. Sellise õlg-õla tunde juures saavad asjad uude valgusesse. Seal saavad kohtuda riigid, kes muidu mingil väel kokku ei saaks. Või valijate surve tõttu kohtuda ei julgeks. See ei oleks enam mingi G8, vaid see oleks G28.
Siin on ka Eesti suur võimalus! Sellele projektile on vaja juhti! Kirjutame tuleviku ümber, toome suured ja pahurad kokku, värvime tuumanupud roheliseks. Laulurahvana saame me näidata, kuidas tõeline ühtsustunne kasvõi lühikeseks ajaks liidab. Maailm kuulake! Siit tuleb järgmine Eesti Nokia! Uue maailma Eurovisiooni Diplomaat, rahvaste ühendaja, väike aga tubli, Eurolualutaat Mart Normet! 
Verona, ma ütlen!